Spoiler alert! I have anxiety

Ühel ilusal päeval mõtlesin ma, et olen küllalt juba söönud tervislikku ja odavat ja kodus valmistet toitu, et on aeg end treatida ja midagi erilist lõunasöögiks süüa.

Niisiis sean ma sammud T1 kaubanduskeskusesse (fancy, I know!) ja mõtlen, et kas Tokumaru või Da Vinci või Pelm? Ei suuda otsustada, kõik näeb hea välja... (Samas, kas ma tahan lõunasöögi eest 6 eur + jook maksta... Ei, ei, ei, täna on special day, võib küll.) Teen sellele freakin huge poele viis tiiru peale, vaatan iga menüüd kaks korda ja otsustan, et EI! Liiga kallis. Liiga kaua võtab aega.

Ja lähen võtan Selverist pitsapiruka ja salati.

Oleks see esimene kord, oleks kõik ok, tip-top. Aga ma teen nii koguaeg. Mõnes mõttes tore, eksole, raha jääb alles. Aga ma lihtsalt tahaks midagi teistsugust vahelduseks süüa.

Serious talk time nüüd. Tegelikult ma tean, et see on mu (social) anxiety, mis ei luba mul mugavustsoonist väljuda ja paneb mulle pähe ebarealistlikke hirme. Hea, et ma tol päeval üldse kodust välja sain. Tavaliselt ma istun toas, mõtlen, et oh, tahaks seda, tahaks teist, aga minna kuskile ei julge. Ja siis ma ootan nii kaua kuni veresuhkur juba alla igasuguse normi langeb, pea valutama hakkab ja muud varianti lihtsalt pole, kui minna mäkki või lükata sisse pasteedisai. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis on mu (social) anxiety juba nii kaugel, et ma ei taha eriti kuskil enam käia. Kunagised sõbrannad ilmselt enam isegi ei mäleta, milline ma välja näen ja mu perel on ka täiesti kopp ees, et ma koguaeg virisen.

Oh no, way liiga serious!!!

Samas, mis seal salata - mulle väga-väga maitseb Selveri coleslaw ja ma ei olnud üldse kuri tol päeval, et seda sööma pidin. :P